Vahel juhtub, et realsus on sürreaalsem kui looming.
Räägin teile täna ühe loo toredast ja kirevast loomaaiast nimega inimkond.
Täpsemalt ühest isendist, kelle elupaik minu oma läheduses asub. Nimetagem teda “Naabrimutiks”.
Naabrimutil on taks. Tõsiselt nutikas elajas, tõsiselt üle käte läinud, istub perenaisele pähe igal võimalusel. Teistele inimestele-loomadele ka, kui vähegi võimalus on. Ja kui ei ole, siis ikkagi üritab, vähemalt maksimaalselt sellest märku andes. Värdjas loom, ühesõnaga.
Muidu elab naabrimutt juba mitu aastat üksinda, pojad käivad aegajalt külas (neid peaks tal vist kolm olema), aga needki ei taha vist väga aktiivselt temaga suhelda.
Aga nüüd siis sellest stoorist, mis vaheajaga ja puhvetiskäiguga koos kestis kaks nädalat.
Kunagi, kaks nädalat tagasi, käisid mul sõbrad külas. Toitu organiseerima hakates avastasin, et ühte potti oli mingist varasemast hetkest ununenud terake kartulipõhja, mis oli sinna mõõdukalt ära kuivanud. Kuna kompostihunnik on mäekülje peal, ei tahtnud õhtupimeduses sinna mööda jäist kaldpinda ronima hakata, ja tõstsin poti ukse taha verandale, et see hommikul, nähtavuse paranedes, tühjaks organiseerida.
Järgmisel - see on siis pühapäeva - varahommikul sõitsid sõbrad minema (ja ‘varahommik’ tähendab antud kontekstis tõepoolest vara, enne seitset, kui ma õigesti mäletan…) Noh, on töid, kuhu tuleb teinekord väga vara kohale minna. Mina olin veel ilmselt võrdlemisi sügavas unes sel hetkel…
Arvatavasti umbes tund hiljem aga ärkasin üles selle peale, et keegi kolistab verandal. Ronisin unesegasena teki alt välja ja nägin, kuidas naabrimutt üle õue minema kõnnib, eelpoolmainitud pott näpu otsas, koer kõrval hüplemas ja klähvimas. Ilmsesti oli ta kindlal veendumusel, et ka mina autoga minema sõtisin ja poti lihtsalt ripakile jätsin. Sügasin kukalt, mõtlesin veidi, ronisin magama tagasi. Hiljem jõuab lahendada.
Päeva peale tulid naabrimutil pojad külla, lammutasid seal hoolega, ma ei viitsinud ega tahtnud nendega tegemist teha… Küll aga pidid nad kõik mind nägema, sest käisin korduvalt üle õue puid toomas. Mingit reaktsiooni nende poolt sellega ei kaasnenud
Kuna mul seda potti vaja ei läinud parajasti ja hajameelne nagu ma olen ja lisaks nagunii magasin pool päeva maha, seega tulin sealt esmaspäeva hommikul tulema ja potiküsimus jäigi esialgu lahendamata.
Kerime edasi, kaks nädalat täpsemalt (kuna vahepealne nädalavahetus õnnestus äkkkülmetusega horisontaalis veeta). Jõudsin uuesti maale, seekord kaasas teatav kogus perekonda (kahjuks ilma kassita). Tekkis vajadus poti järgi ja idee antud teemaga ühele poole jõuda.
Mõeldud-tehtud, väike turvajõud kaasas, astusin naabrimuti maja poole. Uksekell. Koera klähvimine. Koera ilmumine koeraluugist. Sammud. Naabrimutt ilmus uksele. Alustan ääri-veeri vestust, et jah, kaks nädalat tagasi, varahommik, auto sõitis minema, mina jäin siia, pott, veranda, what the hell, neighbour ?
Mutt noogutab rõõmsalt kaasa, et jah, oli jah nii.
Mina: aga miks nii siis ?
Mutt (ikka veel rõõmsalt): aa, et koer käis seda nuhkimas, võtsin andsin koerale söögiks, et oli veel midagi ?
Mina (kergelt hämmeldunud): ee… aga pott ? Tahaks seda tagasi ikka…
Mutt (ja loomulikult ikka rõõmsalt): aa, jaajaa, ma kohe…
Kadus seejärel majja ja ilmus mõne hetke pärast tagasi potiga.
Mina (järjest süvenevas hämmelduses): aha, selge siis…
Ei osanudki rohkem midagi öelda, võtsin poti ja läksin ära. Pott, muide, oli loomulikult tühi, aga väljastpoolt mingi rasva või krt teab millega koos…
Ikka kirju on see loomaaed, eksole ? Ei saa igasugu veidrate inimeste kirjeldamist ainult Rentsile ju jätta, ega ju ?
Mulle jõudis vist kohale, mida mõeldakse “kultuurimarksismi” all - nimelt seda, et lollust naeruvääristatakse, vendade Marxide stiilis.
Sellisel juhul ma olen vist kultuurimarksist…
Tänases ajakirjanduses jäi silma selline selline lõik:
“Näiteks ööl vastu 18. novembrit varastati Valgas Maleva tänaval seisnud sõidukist 30 kilo sinist värvi ja poksikott.”
Noodle Implements, anyone ?
Sealtsamast TvTropes’i lehelt aga sai (taas-)avastatud üks tore mäng. Nimelt:
“This has become a game (appropriately titled the ‘condom game’) where you buy a pack of condoms, and two more odd/random/disturbing items and see who can gross out their cashier the most.”
Et mitte teenindussektori niigi piinarikast tööpäeva veelgi raskemaks muuta, siis esialgu võiks lihtsalt välja mõelda huvitavaid kombinatsioone… Mängu ainus tingimus on, et kõik asjad peavad olema tavalises kodumaises supermarketis müügil.
Esialgsed ideed on olnud:
- pakk kondoome, elektrinuga ja suur pakk koeratoitu
- pakk kondoome, purk beebitoitu ja lumelabidas
- pakk kondoome, vetsupump ja viis meetrit kasvuhoonekilet
- pakk kondoome, üks viinamari ja kastekann
- pakk kondoome, kaks ananassi ja pudel toiduõli
- pakk kondoome, pudel panthenoli, teine pakk kondoome
- pakk kondoome, taskulamp ja ohukolmnurk
Mida rohkem organism taastub, seda rohkem jaksab teha.
Mida rohkem jaksab teha, seda rohkem kulub energiat.
Mida rohkem kulub energiat, seda rohkem tekib jääkaineid.
Mida rohkem tekib jääkaineid, seda suurem on nende kõikumine dialüüside vahel.
Mida suurem on jääkainete kõikumine dialüüside vahel, seda kehvem on enesetunne enne ja pärast dialüüsi.
Seega - taastumine põhjustab kehvemat enesetunnet.
Tüütu.
(Source: sites.google.com)
Kui juhtute mõnes kodumaises veebiväljaandes avama mõne eriti “tulise” teema kommentaarisaba, siis on seda teinekord päris lõbus lugeda. Et aga seda veelgi mängulisemaks teha, siis genereerige omale üks pisike kommentaaribingo leht ja mängige ! Reeglid on samad, mis Bullshit Bingo’l.
Ühtlasi võite siia kommenteerida, kui kiiresti te saite oma bingolehe täis ja millise artikli kommentaaridega :)
Mäng ise on siin.
(Jah, ma tean, et mu javascript on hädine. Ma ei ole selles aastaid kirjutanud ja pidin ausalt öeldes guugeldama välja, kuidas erinevaid asju tehakse - ainult baas oli meeles, aga see on tehniliselt ju kõigis seda tüüpi keeltes ühesugune…)
(Source: dl.dropbox.com)
On täiesti tüüpiline, et kui olen mõtted ja energia kokku korjanud, mingi plaaniga hakkama saanud ja idee valmis leiutanud, otsustab mu vana kallis tervis jälle tõmblema hakata. Seda teeb ilm, pakutakse teadvalt. Vanainimese värk, öeldakse mõtlikult. Õhurõhk langeb, nenditakse kaasatundvalt.
Aga jah, elus, nagu näha, ikka veel. Analyticsi põhjal otsustades ei ole keegi seda blogi veel avastanud. Juhtub. Ega ka bloggeris oli viimasel ajal kaks-kolm külastust nädalas, tont teab mispärast needki, kirjutanud ei ole ju mitu aega…Mitte, et ei oleks, millest kirjutada… Olen mõelnud mitu korda, et peaks uue blogi tegema - toidublogi, muusikablogi, filmi- ja sarjablogi… Toidublogi, eelkõige, kuna uute ideedega on mängitud - ja päris mõnedki neist on osutunud õnnestumisteks. Kinoa näiteks, hämmastav tera, lihtsalt hämmastav… Kahjuks ainult jubeda fosforisisaldusega.
Ja filmidest - päris mitu geniaalset linateost on ette jäänud vahepeal… Rääkimata varjatud geniaalsetest teostest, nagu hiljuti nähtud Charlie Inglite järg - tõenäoliselt ainuke inimene, kes seda filmitegemist tõsiselt võttis oli toitlustaja, ja tulemus on hüsteeriliselt kaootiline, tõsiselt 0/10 film - nii nulline film, et peaks tegelikult 11 punkti saama…
Vahepeal oli veel idee, et lauamängudest võiks ka kirjutada. Eriti, kui ma toanurgas kõrguvat kuhja silmitsesin… Peaaegu kõik neist on sellised, millega võimaldab seltskonnaga õhtu lõbusasti mööda saata - kui ainult mängijaid leiaks. (Siinkohal üleskutse, kui huvilisi on, andke teada, üks mängudest näiteks vajaks kuute mängijat, et parim situatsioon saavutada, aga seda kokku saada on suhteliselt raske…)
Ja loomulikult oleks asju, mille kallal norida. Mögaajajad ei ole mitte hoogu maha võtnud, igatsorti evangeliste on ka tekkinud nagu seeni pärast vihma… Muidugi, selle tänamatu ja raske tööga tegeleb juba Skeptik&co, niiet ehk ma ei peagi pingutama selle nimel ? Tont teab, muidugi, võibolla tuleb näituseks kodanik Sekeldajal jälle hüsteeriahoog peale ja hakkab mulle ähvarduskirju saatma ? Loota võiks, ongi elu igavaks läinud…
… tundub, et Blogger ei ole piisavalt minimalistlik minu jaoks, samas, palju vajalikku on säält puudu… Ja WP tundub koledasti bloat olevat.
Nendele, kes siia satuvad - olen järelikult elus, ikka veel. Isegi imestan.
Aga selleks, et äkki siia hoogu üles saaks - ja kuna ma ei viitsi eriti midagi praegu välja mõelda - tumblr pakub “virtuaalse intervjuu” võimalust (ühtlasi ka paremal servas üleval). Küsige. Vastan. Alati. Võibolla mitte päris seda vastust, mida te ootate, aga luban, et alati tõtt.
